Mõtisklus oma professionaalse identiteedi kujunemisest

Kes ma olen ja kuidas ma siia jõudsin ehk mõtisklus oma professionaalse identiteedi kujunemisest

Lugedes Aune Valgu artiklit „Identiteet“ hakkasin analüüsima, kuidas on kujunenud minu enda identiteet ja eelkõige see osa minust, mida nimetatakse professionaalseks identiteediks. Kes ma õigupoolest tööalaselt olen? Kas personalitöötaja, koolitusspetsialist, tulevane andragoog või hoopis midagi muud? Ja kas ma üldse pean ennast ühe kindla ameti kaudu määratlema?

Valk käsitleb identiteeti kui inimese enda loodud, suhteliselt püsivat ja mõtestatud arusaama iseendast, mis kujuneb nii isiklike kogemuste kui ka sotsiaalsete suhete kaudu. Seega on ka minu tänane arusaam iseendast tegelikult paljude aastate, valikute, õnnestumiste ja ebaõnnestumisete tulemus. Mõned neist valikutest on tulnud teadlikult, teisi on aga kujundanud ühiskondlikud ootused ja arusaamad sellest, milline ma peaksin olema.

Edukas aga kelle silmis?

Noorena olin üsna mässumeelne ega püüdnud alati vanemate ootustele vastata. Samas oli mulle väga oluline olla tubli, töökas ja edukas. Tahtsin saada hea hariduse ja tasuva töö, mis võimaldaks mul elada majanduslikult kindlustatud elu ning luua endale paremad võimalused, kui olid olnud minu vanematel. Lisaks oli mulle oluline ka vanemate heakskiit ja ühiskondlik tunnustus.

Tagantjärele mõeldes mõjutasid minu toonaseid valikuid üsna tugevalt ühiskondlikud arusaamad edukusest. Algselt soovisin saada õpetajaks, kuid mul ei õnnestunud Tallinna Ülikooli sellele erialale sisse saada. Kuna õpetajaamet tundus ka liiga vähe tasustatud ja -väärtustatud, ei üritanudki ma rohkem sisse saada ja valisin hoopis õigusteaduse. Õppisin seda kolm aastat ja lõpuks mõistsin, et olin valinud enda jaoks sobimatu eriala ning jätsin õpingud pooleli.

Valk tutvustab oma artiklis James Marcia identiteedistaatuste käsitlust, mille järgi eristatakse suletud, hajusat, moratooriumi- ja saavutatud identiteeti. Suletud identiteeti iseloomustab tugev seotus teatud väärtuste ja valikutega, ilma et inimene oleks neid ise põhjalikult läbi mõelnud. Minu toonases erialavalikus võis olla midagi suletud identiteedile omast, sest olin üsna tugevalt omaks võtnud ühiskondliku ettekujutuse edukusest. Samas ei saa öelda, et õigusteaduse õppimine oleks olnud raisatud aeg. Vastupidi, võib-olla oli just selle valiku tegemine ja ebaõnnestumine vajalik, et mõista, mida ma tegelikult tahan.

Kui valid südame järgi

Järgmine oluline samm oli personalitöö õppimine. Erinevalt õigusteadusest valisin selle eriala teadlikult. Värbamine, töösuhete administreerimine, töötajate arendamine ja tööohutus olid teemad, mis pakkusid mulle päriselt huvi.

Minu edasine töö- ja haridustee on olnud üsna mitmekesine. Olen töötanud nii tootmis-, hulgimüügi- ja logistikaettevõttes kui ka riigiasutuses. Ametitelt olen olnud müügiassistent, büroojuht, personalispetsialist, poole kohaga turundusspetsialist ja koolitusspetsialist. Töö kõrvalt olen ennast pidevalt täiendanud, läbides erinevaid turunduskoolitusi,  töökeskkonnavoliniku koolituse ning omandades logistik-veokorraldaja kutse. Minu jaoks on alati olnud oluline mõista valdkonda, milles töötan ning omandada uusi teadmisi, mis aitavad mul oma tööd paremini teha ja ka ise areneda.

Nüüdseks olen jõudnud andragoogika õpinguteni ja töötan koolitusvaldkonnas. Personalitöö ja täiskasvanuharidus on kaks valdkonda, mis mind tõeliselt kõnetavad ning mis on ka omavahel tihedalt seotud. Mõlema keskmes on inimene, tema töö, areng ja heaolu. Vaadates tagasi oma senisele teekonnale näen, et erinevad õpingud ja ametikohad on aidanud mul oma professionaalset identiteeti kujundada.

Valgu artiklis jäi mulle silma Berzonsky käsitlus informatsioonilisest orientatsioonist, mille järgi kujundab inimene oma identiteeti uusi teadmisi ja kogemusi omandades ning vajadusel oma seniseid arusaamu muutes. Tunnen ennast selles kirjelduses ära, sest olen alati olnud uudishimulik ja mulle meeldib õppida. Olen end täiendanud nii tööalasest vajadusest kui ka lihtsalt huvist uute teemade vastu. Samuti olen aja jooksul mõistnud, et alati ei pea jääma oma esialgsete valikute juurde, vaid vahel tuleb julgeda ka suunda muuta.

Saavutatud identiteet või jätkuv otsing?

Marcia käsitluse järgi on saavutatud identiteediga inimene erinevaid võimalusi kaalunud ning jõudnud enda jaoks oluliste valikute ja väärtusteni. Selle põhjal arvan, et minu professionaalne identiteet on kõige lähemal just saavutatud identiteedile. Olen proovinud erinevaid asju, oma seniseid valikuid ümber hinnanud ning leidnud valdkonnad, mis mulle päriselt huvi pakuvad.

Samas ei tähenda see, et ma teaksin täpselt, mida tahan näiteks kümne aasta pärast teha. Korraks tekkis mul isegi küsimus, kas olen hoopis moratooriumistaadiumis, mida iseloomustab aktiivne identiteediotsing. Kuid Valgu artiklit edasi lugedes sain aru, et identiteet võib areneda kogu elu jooksul. See, et tahan jätkuvalt õppida ja uusi võimalusi avastada, ei tähenda tingimata, et oleksin oma praegustes valikutes ebakindel.

Mis on minu jaoks täna oluline?

Kuigi keskendusin selles mõtiskluses professionaalsele identiteedile, ei saa seda päris lahutada ülejäänud elust. Olen kahe lapse ema, abikaasa, töötaja ja õppija. Nende rollide ühendamine ei olnud lihtne, kuid kõik need kogemused on mind kujundanud.

Aastatega on muutunud ka minu arusaam edukusest. Kui nooremana pidasin edukuseks tasuvat ametit ja teiste tunnustust, siis nüüd hindan rohkem seda, kas ma olen ise oma eluga rahul. Majanduslik kindlustatus on mulle endiselt oluline, kuid sama tähtis on teha tööd, mis mulle meeldib, õppida uusi asju ning veeta aega perega.

Kokkuvõttes ei määra minu professionaalset identiteeti ainult ametinimetus või omandatud haridus, vaid ka minu huvid, väärtused ja senised kogemused. Ma ei tea, kuhu minu tööalane teekond lõpuks välja jõuab, kuid praegu tunnen, et olen õigel teel.

KASUTATUD ALLIKAD

Valk, A. (2003). Identiteet. J. Allik, A. Realo ja K. Konstabel (toim), Isiksusepsühholoogia (lk 225–250). Tartu Ülikooli Kirjastus.