Sokraatiline jalutuskäik

Mis on sokraatiline jalutuskäik?

Sokratest kujutatakse Platoni dialoogides õpetajana, kes õpetas vestluste ja küsimuste küsimise kaudu. Antiikajal ei nähtud õppimist ainult valmis teadmiste edasiandmisena, vaid pigem ühise arutlemise protsessina, kus ideed kujunesid küsimuste, vastuste ja arutluse käigus. Suulisel arutelul oli sel ajal hariduses väga oluline koht. Kuna teadmisi anti edasi peamiselt suuliselt, oli oluline oskus tähelepanelikult kuulata ning oma mõtteid selgelt väljendada. Rääkimine oli oluline osa õppimisest, sest nii õpiti oma mõtteid selgitama, teiste seisukohti kuulama ja kujundati arusaamist üksteisest ja maailmast tervikuna. 

Sokraatilise vestluse eesmärk oli küsimuste abil aidata inimesel paremini oma seisukohti läbi mõelda ja neid vajadusel muuta. Selline dialoog aitas märgata eeldusi, avastada vastuolusid ja jõuda uute taipamisteni. Ka tänapäeval leitakse, et sokraatiline dialoog toetab kriitilise mõtlemise arengut, põhjendamisoskust ja oskust oma mõtteid selgelt väljendada. 

Sellises vahetus vestluses ei õpi inimene ainult seda, mida õpetaja ütleb, vaid ka seda, kuidas ta mõtleb, küsib, selgitab ja arutleb. Nii aitab dialoogiline õppimine omandada uusi teadmisi, kuid samal ajal toetab see ka suhtlemisoskust, enesearengut ja vastutustundlikku mõtlemist (“Meetodid ja juhendamisviisid erialases tegevuses” õppeaine juhendis olev selgitus). 

Refleksioon sokraatilise vestluse läbiviijana 

Sokraatilise jalutuskäigu läbiviimisel küsisin oma vestluspartnerilt: „Kuidas kujuneb õppija vastutus oma õppimise eest?”. Valisin selle küsimus, sest mind ennast väga huvitab, miks mõned inimesed võtavad õppimises aktiivse rolli, samas kui teised ootavad rohkem välist suunamist?

Minu vestluspartneri seisukoht oli, et õppija vastutus sõltub suuresti inimese motivatsioonist ning täiskasvanul peaksid üldiselt olema olemas eeldused oma õppimise eest vastutada. Sellest edasi hakkasin esitama täpsustavaid küsimusi, näiteks kas õppejõud või koolitaja peaks õppijat suunama vastutust võtma ning kas vastutustunne on kaasasündinud või pigem elu jooksul kujunenud oskus. Need küsimused andisd vestlusele palju uusi mõtteid. Jõudsime arusaamani, et vastutuse võtmine ei ole ainult inimese loomupärane omadus, vaid seda mõjutavad tugevasti elukogemused ja eeskujud. Näiteks võib vastutustundlik käitumine kujuneda vanemate positiivse eeskuju kaudu, kuid mõnikord ka vastupidiselt - soovist mitte korrata vanemate negatiivseid mustreid.

Vestlus muutus minu jaoks kõige sügavamaks siis, kui hakkasime tooma näiteid enda ja oma kursuse õppimiskogemustest. Arutasime olukordi, kus motivatsioon on langenud ja vastutuse võtmine muutunud raskemaks. See tõi vestlusesse rohkem ausust ja isiklikku kogemust. Mõistsime mõlemad, et motivatsioon ja vastutustunne ei ole püsivad, vaid võivad elu jooksul muutuda. Vahel tekib soov vastutus endast eemale lükata, kuid selliste hetkedega tuleb teadlikult tegeleda.

Selle kogemuse jooksul õppisin enda kohta küsimuste esitajana üsna palju. Märkasin, et oskan vestlust edasi suunata ka siis, kui vestluspartneri mõte justkui katkeb. Selle asemel, et küsida ainult lühikesi täpsustavaid küsimusi, proovisin teemat laiendada ja viia uude konteksti. Näiteks küsimus sellest, kas vastutustunne on kaasasündinud või õpitud, avas vestluses täiesti uue suuna. Sama kogemust olen märganud ka uurimistöö intervjuusid tehes, kui vastajal saavad mõtted otsa, aitab varasemate mõtete juurde tagasi pöördumine sageli vestlust uuesti käivitada. See õpetas mulle, kui oluline on tähelepanelik kuulamine, sest sellele tuginedes saab vestlust edasi viia ja uusi küsimusi formuleerida.

---

Refleksioon sokraatilise vestluse kogejana

Sokraatilise vestluse kogeja rollis mõistsin, et vestluse sügavus sõltub sellest, kui tähenduslik on küsimus inimese jaoks. Mulle esitati küsimus: „Kuidas seostub õppimine inimese identiteedi, rollide ja elukogemusega?” See pani mind kohe mõtlema enda elu ja õppimisteekonna peale.

Kuna minul on hetkel formaalse õppe 20. aasta (keskkool + kõik muud erinevad koolid), tekkis mul võimalus võrrelda oma õppimiskogemusi erinevates eluetappides. Hakkasin mõtlema sellele, kuidas on aastate jooksul muutunud minu õppimise eesmärgid, motivatsioon ja arusaam õppimisest. Samuti tekkisid seosed minu erinevate rollidega – emana, abikaasana, personalitöötajana ja nüüd riigiasutuse teenistujana. Mõistsin, et erinevad rollid mõjutavad tugevalt seda, mida ma õpin, miks ma õpin ja kuidas ma õpin.

Vestluse käigus märkasin, et pärast intensiivset jagamist jooksin kinni ega osanud edasi vastata. Sellises olukorras on oluline, et vestluspartner oleks väga oskuslik ning aitaks vestlust edasi kanda ja uusi mõtteid avada. Taaskord peab tõdema, kuulamine ja analüüsimine on olulised, et oskaks kinni jooksnud vestlust edasi arendada.

Meetodi enda puhul oli huvitav see, et tegime sokraatilist vestlust telefoni teel, samal ajal kumbki oma kodukohas jalutades. Tundsin, et sellel oli nii plusse kui miinuseid. Ühelt poolt andis liikumine hea energia, kuid samas puudus silmside ja vahetu kontakt. Arvan, et koos jalutades oleks vestlus olnud veel väljendusrikkam ja loomulikum. Samuti tundsin, et mõnes mõttes sobib mulle sügavamate vestluste jaoks isegi rohkem rahulikult istumine, sest siis on tähelepanu paremini koondatud. Jalutades märkasin, et olin vestlusesse nii süvenenud, et ei pannud ümbrust peaaegu tähelegi. Samas tekitasid mööduvad inimesed ebamugavust, sest ma ei soovinud isiklikke detailine nende ees rääkida ning ootasin nende möödumist.

See kogemus oli minu jaoks oluline kahel põhjusel: ühelt poolt aitas see mul mõtestada õppimist läbi oma elu ja erinevate rollide, teisalt sain katsetada sokraatilist vestlust kui meetodit, mis toetab sügavamat arutelu ja uute taipamiste tekkimist. Järgmine kord proovin kindlasti seda päriselt, koos jalutades läbi teha.