Õpikogemuse lood - 4. peatükk

Selle õppenädala keskmes oli tagasivaatamine oma kovisiooni kogemustele ning iseenda märkamine juhendaja rollis. Mõtlesime sellele, mis on grupi juhendamisel oluline, millised on meie tugevused ja millistes kohtades soovime veel areneda.

Loengu alguses jagati meid rühmadesse     ning igaüks sai rääkida sellest, milline ta on meetodi läbiviijana: millised on tema tugevused ja mida soovib veel arendada. Meie grupis tuli väga tugevalt esile märksõna „struktuursus“. Mitmed grupiliikmed tõid välja, et neile on oluline selgus, süsteemsus ja läbimõeldud ülesehitus. Mina ise tõin enda tugevustena välja esinemisjulguse ja selge hääle, kuid hiljem oma refleksiooni kirjutades mõistsin, et tegelikult iseloomustab mind samuti väga tugev vajadus struktuuri ja selge eesmärgi järele. Lisaks artuelulule, saime me kõik oma head omadused ka kolaažile kleepida ning see andis loengule mõnusa loomingulise õhkkonna (pildil).

Olen ka mitmes õpikogemuse loos rõhutanud, kui tähtis on ettevalmistus. Mulle ei meeldi olla ettevalmistamata ning tunnen ennast kindlamalt siis, kui mul on olemas plaan ja vajadusel ka varuplaan. Huvitav oli see, et loengu hetkes ma ei osanud seda omadust endaga seostada. Alles hiljem, rahulikult tagasi mõeldes, märkasin seda mustrit ka iseendas. Eneseanalüüs on seega tänuväärt tööriist, mis aitab meil märgata omadusi, mida me esialgu iseendas ei teadvusta.

Kõige tugevama mõju jättis mulle aga kuulamisharjutus. Õppejõud jagasid meid paaridesse ning minu ülesandeks oli olla kuulaja, kes käitub vestluse ajal ükskõikselt ja tegeleb samal ajal muude asjadega, kui teine inimene räägib midagi tema jaoks tähenduslikku. See ülesanne oli minu jaoks väga ebamugav. Tundsin ennast äärmiselt ebamugavalt, sest minu jaoks oli loomuvastane olla nii ebaviisakas.  

Samas pani see harjutus mind väga sügavalt mõtlema sellele, kui tihti kuulame inimesi vaid pealiskaudselt. Me ei pruugi seda teadlikult teha kui meie tähelepanu on hajunud või tegeleme samal ajal millegi muuga, võib teine inimene tunda ennast täpselt sama halvasti. Mõistsin, kui suur mõju on kuulamisel ja kohalolul ning kui kergesti võib ükskõiksena mõjuv käitumine tekitada teises inimeses tõrjutuse tunnet. See oli ebamugav, kuid väga vajalik kogemus.

Järgmises harjutuses vahetusid rollid ning mina olin rääkija. Kuna eelmisel korral oli minu roll teha midagi ebaviisakat, tekkis mul automaatselt eeldus, et nüüd juhtub midagi sarnast ka minuga. Olin justkui valmis selleks, et mind hakatakse segama või ei kuulata päriselt. See mõjutas minu enesetunnet ja tähelepanu juba enne, kui midagi üldse juhtunud oli.

Tegelikkuses oli minu paariline aga väga hea kuulaja: mõttega kohal, tähelepanelik ja toetav. Eeldused võivad seega mõjutada suhteid teiste inimestega, sest me loome oma peas ette stsenaariume, mis võibolla üldse ei realiseeru. Mõistsin, et eeldamine võib võtta ära kohalolu ja rikkuda usaldust juba enne, kui vestlus päriselt alatagi jõuab.

See loeng jättis mulle väga palju mõtteid kaasa. Sain aru, et juhendamise ja grupi juhtimise juures ei ole oluline ainult meetod või struktuur, vaid ka oskus päriselt kuulata, märgata inimesi ja olla kohal. Samuti mõistsin paremini iseenda vajadust struktuuri järele ning seda, kuidas minu enda varasemad kogemused ja eeldused mõjutavad minu suhtlemist teistega.