TLÜ andragoogika vilistlase töövarjutamine

  

Minu andragoogi töövarjutamise ülesanne kujunes hoopis erilisemaks, kui ma alguses arvasin. Nimelt, oli meil ülesandeks varjutada Tallinna Ülikooli andragoogika vilistlast, tema tööülesannete täitmisel. Läbi erinevate otsingute ja tutvuste, viis elu mind kokku Katrin Freybergiga, kes on lõpetanud Tallinna Ülikooli andragoogika eriala nii bakalaureuse- kui ka magistri õppekaval (Katrin siinjuures tervitab kõiki oma armsaid õppejõude ning kutsub neid Lobile külla).

Miks oli see kohtumine nii eriline?

Ma kohtusin Katriniga, kui tal oli üks koolitusprojekt just lõppenud ning uus ei olnud veel alanud. Nimelt tegeleb Katrin erinevate projektipõhiste koolitusprogrammidega. Tema portfooliosse kuuluvad näiteks Vestifexile loodud koolitusprogrammid Küprosel ja Korful, meediaharidusprogrammi Mediawareproject loomises osalemine, Lobi muuseumi eestvedamine ning hariduslikud retked ja loomulikult palju muud.

Katrin võttis mind vastu enda kodus, mis on ühtlasi ka tema kodukontor. Võiks öelda, et ma sõitsin tundmatusse - 80 km Tallinnast, mööda looklevaid metsateid. Mind ootas ees mere vahetus läheduses asuv maamaja väikses Lobi külas, mis on läbiimbunud ajaloost ning põnevatest kogukonna lugudest. Ilm oli märtsikuule omaselt jahe ning õues möllas tugev tuul. Toas seevastu oli soe ja pliidi all praksus tuli. Laual olid küpsised, kiluleivad, tee ning maalimistarbed. Katrinil oli parasjagu käsil oma maalimisoskuste täiustamine.

Milliseks kujunes töövarjutamine?

Me tutvuasime, jutustasime oma eludest ning koheselt tekkis meil ka dialoog: kaks andragoogi jagasid üksteisega, kuidas andragoogilised põhimõtted on ellu rakendatavad, nii tööalaselt kui eraelus. Jagasime ka õppimiskogemusi Tallinna Ülikoolis ning Katrin andis mulle väga palju häid nõuandeid. Minu jaoks oli põnev avastada, et meil on temaga ka palju ühiseid jooni. Kõige põnevam neist oli minu jaoks Lobi muuseumi eestvedamine. Katrin teeb seda vabatahlikuna, oma isa pärandi jätkamisena. Lobi muuseumi asutajaks oli Katrini isa, Jüri Freyberg. Lobi muuseum asutati 1981. aastal ning pakub rikkalikku eksponaatide kogu, mis jutustab rannaküla elanike elust läbi aegade. Muuseum on kohaliku külaelu kultuurikeskus. Katrin viib muuseumis läbi erinevaid pärimusretki ning töötubasid, milles kohtuvad ajalugu, loodus ja pärimused. Minul õnnestus saada personaalne muuseumikülastus ning kuulda küla ajaloost, kogukonna tegevusest ning sinna juurde palju uskumatuid ning kentsakaid lugusid. Pärast muuseumikülastust pani Katrin mind maalima. See oli väga ootamatu, sest enda arvates ei oska ma eriti joonistada. Katrin julgustas mind läbi maali enda kogetut väljendama. Samal ajal, kui Katrin meile sooja lõunasööki valmistas, maalisin mina pildi, mille ilu ka mind ennast üllatas. Jällegi üks põnev avastus - ära kunagi ütle, et sa ei oska või sa ei saa, enne, kui sa vähemalt üritad! Mina lahkusin sealt ilusa maali, suure tänutunde ja äärmiselt positiivse energiaga!   

                      Minu maal on minu refleksioon sellest päevast: jalutuskäik looduses, karge ilm,                                     talveunest ärganud loodus, uued tutvused ja kogemused.                   

    

Minu arvates, teeb Katrin muuseumis väga väärtuslikku tööd. Ta hoiab elus Lobi küla pärandkultuuri, põimides oma töösse andragoogilisi põhimõtteid ning tegevusi. Tema töö ja eluga tutvudes jõudsin arusaamisele, et ükskõik, mis ametiti sa pead, saad seda teha “andragoogiliselt” ning see loob sinu tööle veel suurema väärtuse ja kvaliteedi. Andragoogika kätkeb endas elulisi teooriaid ning põhimõtteid ning neid võib kasutada nii tööl kui ka eraelus. 

Et olla andragoog, ei pea see olema kirjas sinu töölepingul: andragoogi defineerivad tema teadmised, tegevused, elufilosoofia ja eesmärgid.

Jüri Freybergi (1927-2000) mälestuspink Lobi külas, 

mille kõrval seisab raamatukapp, mis tehtud vana külmiku sisse. 

                

Minu intervjuu Katrin Freybergiga:

Kuidas on erialaõpingud Sind tööelus (eraelus) toetanud?

“Erialaõpingute käigus on võimalik töökeskkonda integreerida õpitut, katsetada ja tuua kasu organisatsioonile. Näiteks hoiakute kujundamisel, heade praktikate jagamisel. Olen kasutanud kursuse grupitööde praktikabaasina Lobi muuseumi. Lõime koos mitmeid haridusprogramme, mis töötavad tänase päevani. Andragoogiliste põhimõtete rakendamine perekondlikes suhetes on aidanud “siluda” keerukamaid situatsioone. Samuti on õpitu omandanuna lastelastega suhestumine, mille puhul olen saanud lastelastelt väga hea tagasiside. Grupiprotsesside ja kaasamise teadmiste omandamine on toetanud tegevusi kogukonnas.”

Milliseid oskusi või teadmisi peab Sinu arvates sellel alal eriti hästi valdama?

“Kohanemise ja kuulamise oskus on olulised. Tasakaalu leidmine iseendas, mõistmine väärtustades tähenduslike teiste arvamusi. Esinemisoskus on oluline ja harjutatav, kuid seejuures on eriti oluline mõista sihtrühma kellele esitletakse, et sisu oleks lihtsasti mõistetav ja esitluse ülesehitus põnev. Teadmised erinevatest valdkondadest on alati kasuks. Kuna mina olen töötanud erinevates valdkondades, erinevates keskkondades, erinevate inimestega, alati midagi õppinud, olen maailmas ka päris palju reisinud põnevates piirkondades avastades kohalikku, tunnen, et kõik kogemused, mida on olnud võimalik elu jooksul saada, on õpetlikud ja kasulikud. Tänu olemasolevatele oskustele ja teadmistele tean, kui palju on veel avastada ja õppida. Elu on põnev!”

Mida soovitaksid Sa praegu õppivale tudengile?

“Olla kohal! Kogeda seda, mida ülikool pakub. Süveneda ja sisuliselt tegeleda enesearenguga. Mitte miski pole liigne. Ka negatiivsed kogemused ja õpibarjäärid, tagasilöögid ja stress on kõik vajalikud selleks, et õppida toimetulekut sarnastes olukordades tulevikus. Refleksioon on oluline. Võta selleks aega! Tee märkmeid. Ja jah, ELU tasub teha ära kohe, kui selleks sobiv võimalus avaneb.”

KASUTATUD ALLIKAD

Lobi Muuseum. https://lobimuuseum.weebly.com/muuseum.html