Professioon, professionalism, professionaliseerumine?

 Professioon, professionalism, professionaliseerumine?

Enne antud artiklite lugemist, tõlgendasin professionaali inimesena, kes on mingi kindla erialase väljaõppega ning oma ala tunnustatud spetsialist. Lisaks peab professionaal minu arvates olema ka emotsionaalselt intelligentne inimene. Professionaal ei saa olla vaid erialaste teadmiste või haridusega inimene, professionaalil peab olema ka hea eneseregulatsiooni ja -juhtimise oskus, empaatiavõime, hea suhtlemis- ning koostööoskus. Kui inimesel on vaid laitmatu tööalane taust kuid puuduvad vajalikud isikuomadused, tekitab see minu arvates teatavat vastuolu ning kahandab professionaali usaldusväärsust.

Meidi Sirki doktoritöö “Kutseõpetajate muutuv professionaalsus” lugemine andis mulle parema ülevaate professiooni, professionalismi ning professionaliseerumise erinevatest käsitlustest. Professioon (elukutse) viitab ametile, mis nõuab avalikku vastutuse võtmist ja millel on ühiskonnas kindel staatus, positsioon ja võim (van Ruler, 2005). Kõrge staatusega professioonid omavad majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist väärtust, mis tagab neile autonoomia ja eneseregulatsioonivõime (Schinkel & Noordegraaf, 2011).

Professionaliseerumine on protsess, mille käigus ametirühm püüab saavutada professioonile omaseid tunnuseid, näiteks kõrgemat staatust ja avalikkuse tunnustust ühiskonnas (Hoyle, 1982, 2001a, 2001b, 2008; Ingersoll & Merrill, 2011; Loogma, 2013; van Ruler, 2005).

Ametirühma tasandil tähendab professionaliseerumine professionaalsuse arendamist ja avalikkuse tunnustuse saavutamist, parandades töö kvaliteeti ja usaldusväärsust (Abbott, 1991; Evetts, 1999; Freidson, 2001; Hoyle, 2001a, 2001b, 2008). Kõik ametirühmad ei pruugi aga saavutada professiooni staatust (Loogma, 2013).

Indiviidi tasandil tähendab professionaliseerumine mingisse ametirühma kuulumist koos vajaliku teadmistebaasi (hariduse) omandamise ja professionaalse käitumise omaksvõtmisega (Hoyle, 1982; Noordegraaf, 2007; van Ruler, 2005). Selle tulemusena saadakse professionaaliks. Professionaali asjatundlikku või meisterlikku tegutsemist koos erialase ettevalmistusega nimetatakse professionaalsuseks (Loogma, 2013).

Professionaalsuses on olulisel kohal professionaalne areng, mis hõlmab indiviidi esmast erialast ettevalmistust koos sisseelamisajaga ja jätkuvat arengut karjääri jooksul, kus täiendatakse teadmisi ja oskusi ning võetakse vastu uusi rolle, kohustusi või praktikaid sõltuvalt nii valdkonna muutustest kui ka professionalismi arengust (Hoyle, 1982). Seega võib ühe ametirühma kontekstis näha professionaliseerumise kahte tahku, mis mõjutavad üksteist: professionalismi kui ametirühma arengut ja ametirühma kuuluvate professionaalide jätkuvat arengut (Hoyle, 2008).

Manon C. P. Ruijtersi ja P. Robert-Jan Simonis artiklis "Professionalismi, õppimise ja identiteedi kontseptsioonide sidumine" tuuakse näiteid selle kohta, kuidas professioon, professionalism ja professionaliseerumine õpetaja ametiga seonduvad.

Õpetaja ametist kui professioon: Antud amet nõuab spetsialiseeritud haridust ja pidevat professionaalset arengut. Õpetajalt eeldatakse teadmiste, oskuste ja eetiliste põhimõtete valdamist, mis on vajalikud õpilaste arenguks ja hariduse kvaliteedi tagamiseks. Õpetaja töö on reguleeritud nii riiklike kui ka ametiliitude poolt, mis tagavad hariduse taseme ja professionaalsete standardite järgimise.

Professionalism viitab õpetaja käitumisele, mis ei piirdu ainult õpetamise tehniliste oskustega, vaid sisaldab ka väärtusi nagu hoolivus, eetika ja õpetajatevaheline koostöö. Õpetaja professionaalsus väljendub pidevas enesearengus ja õppimises, professionaalses suhtlemises ning valmisolekus toetada õpilaste arengut mitte ainult akadeemiliselt, vaid ka sotsiaalses ja emotsionaalses plaanis. Õpetaja töö peab olema kooskõlas ametialaste väärtustega, nagu näiteks vastutus õpilaste heaolu eest, pidev enesehindamine ja isikliku arengu toetamist. Artiklis tuuakse esile, et professionaliseerumine on pidev protsess, kus õpetaja ei arenda ainult oma teadmist ja oskusi, vaid ka oma identiteeti professionaalina. See on elukestev õpe, kus õpetajad integreerivad oma tööpraktikatesse uusi teadusuuringute tulemusi, õpetamismeetodeid ja õppimisvõtteid. Professionaliseerumine toob endaga kaasa mitte ainult ametiteadmiste omandamise, vaid ka ametigruppide ja organisatsioonide arengut, mis toetavad õpetaja kutse täiendamist ja standardite kehtestamist.

Artiklis rõhutatakse, et õpetajate professionaalsus ja nende identiteedi areng on tihedalt seotud nende õppimise ja enesetäiendamisega. Õpetajate professionaalsus ei ole staatiline, vaid see areneb ja muutub vastavalt nende kogemustele ja muutuvatele haridussüsteemi nõudmistele. See toob kaasa pideva vajaduse teadlikkuse, oskuste ja väärtuste uuendamiseks, et hoida oma õpetajatööd professionaalses tasemes.