Andragoogi roll haridusstrateegia ning säästva arengu eesmärkide täitmisel

Täiskasvanud inimese õppimise eesmärk võib olla nii kompetentsi tõstmine kui ka isiklik areng. Õppimine ja areng, olenemata eesmärgist, parandavad inimese heaolu. Kompetentsi tõstmine suurendab inimese väärtust tööturul ja tagab paremad karjäärivõimalused. Õppimine arendab kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamise oskust, mis on vajalikud ka isiklikuks arenguks. Elukestev õpe on vajalik, sest see aitab inimestel muutustega kohaneda ning oma elukvaliteeti parandada.

Andragoog on inimene, kes loob võimalusi täiskasvanud inimeste oskuste ja teadmiste arendamiseks kogu nende elu jooksul. Andragoogide peamiseks ülesandeks on elukestva õppe edendamine ja toetamine.

Eesti 2010. aasta inimvara raportis märgitakse, et Eesti jääb täiskasvanute osalusega pidevõppes oluliselt maha teistest Põhjamaadest. Täiendõpet peetakse liiga kalliks ning vanust peetakse teiseks takistuseks, kuna paljud inimesed arvavad, et nad on täiendõppeks liiga vanad. Samuti on madalama haridustasemega ja mitte-eestlased täiendõppest vähem huvitatud.

Andragoogide üheks ülesandeks sellega seoses on kindlasti teavitus- ja selgitustöö tegemine. Keegi pole täiendõppeks liiga vana või liiga vaene! Eestis on palju erinevaid tasuta õppimise võimalusi, tuleb lihtsalt endale sobivad üles leida ja ka siin on andragoogi toetus ja suunamine tähtis. Paljud inimesed ei pruugi teada, kust võib tasuta koolitusi leida. Siin mängib suurt rolli ka didipädevus. Kui inimesel puuduvad head digitaalsed oskused, siis puuduvad ka väljavaated enda arendamise planeerimiseks ja vahendite leidmiseks. Ka digipädevuse arendamine on üks osa andragoogide panusest, sest digitaalsed oskused on olulised nii töö- kui igapäevaelus.

Arvamuse muutmine, et vanemad inimesed ei sobi täiendõppeks, on keeruline, kuna see on seotud ühiskonna suhtumise ja stereotüüpidega. Tänapäeva maailmas on vajalik omada oskust muutustega kohanemiseks ning õppimiseks, olenemata sinu vanusest. Tehnoloogia areng on muutnud ametite sisu, põhjustanud mõnede ametite kadumise ja loonud vajaduse täiesti uute ametite järele. Vanemaealised on oluline osa meie tööjõust ja ühiskonnast üldiselt, seega ei tohiks selline suhtumine levida. Tuleb muuta arvamust, et “vanale koerale uusi trikke ei õpeta”. Täiskasvanud inimeste õpetamisel, eriti eakamate õpetamisel, on teatud eripärad kuid see ei välista nende õppimisvõimet. Iga inimene on väärt ennast arendama ning iga inimene on võimeline ühiskonda panustama, kui teda piisavalt suunata ja toetada!

Andragoogide ülesandeks on ka haridusliku ebavõrdsususe vähendamine. Andragoog loob õppimisvõimalusi erinevatele sotsiaalsetele gruppidele, sh vähemustele ja haavatavatele rühmadele.

Minu arvates on üks haavatav rühm Eestis elavad mitte-eestlased, kelle tööalane staatus on oluliselt kehvem puuduliku eesti keele oskuse tõttu. Nagu ka ülalpool mainitud, siis mitte-eestlased on see grupp inimesi, kes on vähem huvitatud täiendõppest.

Probleem ei peitugi lihtsalt keeleoskamatuses vaid üldises suhtumises. Eesti Inimarengu 2008. a aruande andmetel ei pea ligi pooled mitte-eestlastest ennast põhiseaduslikus mõttes Eesti rahva hulka kuuluvaks, s.o ei tunneta endal vastutust Eesti ühiskonna arengu eest. Mina näen, et seda tuleks muuta. Kõik Eesti kodanikud võtma vastutuse Eesti arengu eest! Andragoog võiks siikohal olla heaks lõimumise suunajaks. Venekeelse emakeelega täiskasvanuid tuleks rohkem julgustada eesti keelt õppima, sest see parandaks nende karjäärivõimalusi kui ka sulandumist Eesti kultuuriruumi.

Võimalusi on palju kuid ülal loetletud olid minu jaoks hetkel enim mõtteainet tekitanud probleemid, mida andragoog lahendada saab:

⇛ keegi pole õppimiseks liiga vaene ega liiga vana

⇛ digipädevuse suurendamine toetab täiskasvanute õppimist

⇛ inegratsioon tagab paremad majanduslikud ja kutluurilised väljavaated nii inimesele endale kui riigile