Matrjoška ehk refleksioon refleksioonis

Matrjoška ehk refleksioon refleksioonis

Reflekteerides oma senist refleksiooniprotsessi, lähtusin "Saka ring" mudelist. 

Pean tunnistama, et enne ülikooli astumist ma päris täpselt ei teadnud, mis see refleksioon on ja millega seda süüakse. Isegi pärast esimest sessiooni oli see veel minu jaoks tume maa. Jah, me kõik oleme seda elus teinud: midagi kogenud, seda analüüsinud ning järeldusi teinud. Aga seda väga algelisel tasemel, sest kui sa asja süvitsi ei mõista, ei saa sa seda ka selliselt praktiseerida. Vähemalt oli nii minu senise reflekteerimisega.

Minu esimene refleksioonipäeviku sissekanne on kõige eelneva kinnituseks: ma ei teadnud, mis see refleksioon õieti on ja ma ei osanud seda ka päriselt teha.

Oma esimeses reflesioonipäeviku sissekandes ma lihtsalt kirjeldasin erinevaid olukordi ning oma tundeid ja mõtteid. Üllitise lõpus loetlen ka asju, millest olen aru saanud aga puudub seoste loomine. Seletus või kirjeldus, miks ja kuidas ma nende arusaamadeni jõudsin. Ühesõnaga hästi algeline kirjatükk.

Minu teine kirjatükk on aga oluliselt parem ja ma usun, et selleni aitas mind refleksiooni tasandite õppimine. Ma oskasin nüüd millestki lähtuda. Ma ei kirjeldanud vaid olukordi ja kogemust vaid üritasin nende vahel ka seoseid näha. Mis juhtus, miks juhtus, mida ma tundsin ja mis oli minu tunnete aluseks. See pani mind mõtlema minu emotsioonide ja hirmude üle kuid muutusi ma nende põhjal veel teha ei suutnud. Ehk siis plaane või edasidi tegevusi sellest refleksioonist ei tekkinud. Asi oli liiga toores.

Minu kolmas sissekanne tuleb kindlasti parem, kui eelnevad kaks kokku, sest vahepeal on juhtunud nii palju huvitavat ja arendavat. Just refleskiooni mõttes. Me oleme koos grupiga kogenud ja reflekteerinud huvitavaid olukordi. Ma olen õppinud erinevaid refleksioonimudeleid ning saanud teada, kui palju erinevaid võimalusi selleks on. Ma olen kasutanud “Sibula” mudelit reflekteerimisel ning see viis mind taipamisteni, mis omakorda panid mul pisarad voolama. Sibul ajab tõepoolest nutma! 💦

Ma julgen väita, et areng on toimunud! Lugedes oma esimest kirjatükki (mis natuke ajab oma algelisusega mind muhelema) ja kirjutades praegust, siis ma ütleks VAU! Kirjas on vaid kaks sissekannet aga ma näen ja oskan hinnata oma arengut. Ja see ongi andragoogika õppe juures peamine. Meie eesmärk ei ole saada õppejõududelt pidevat tagasisidet ja hinnaguid, et enda arengule kinnitust saada. Me peame ISE enda arengut hindama, kõrvalt vaatlema ja selle põhjal edasisi tegevusi planeerima. Oma arengu jätkuvuse ise kindlustama. Mul on alust arvata, et ma olen sellega seni suurepäraselt hakkama saanud ja olen põnevil edasise ees.

Kuna mul puudus varasem reflekteerimise kogemus, piirdusin alguses vaid olukordade ja tunnete kirjeldamisega. Küll aga on reflektsiooni tasandite ja mudelite õppimine andnud mulle suurema ja parema vaatenurga. Selleks, et teha muutusi on vaja veel praktiseerida ning muidugi ka eneseteadlikkust tõsta.

Oma protsessi jooksul...

💭 Sain aru, et refleksioon on tegelikult palju sügavam kui ainult olukordade ja tunnete kirjeldamine.

💥Kogesin, kuidas reflekteerimine võib tuua esile väga tugevaid emotsioone.

👀 Nägin, kui vajalik on katsetada erinevaid mudeleid, sest see avab erinevaid vaatenurki.

💫 Õppisin oma arengut ise hindama ja mõistsin selle vajadust.

Minu kolmas sissekanne lõpeb sellega, et hakkan liikuma refleksioonide käigus seatud eesmärkide täitmise poole:

Harjutada ja mõista refleksiooni veel sügavamalt.

Mõista ja mõtiskleda selle üle, milline mõju on minu tegudel ja sõnadel teistele.

Panustada oma grupi arengusse ja mõjutada neid positiivses suunas.

Annika, Kristi, Liis, Angeelika - TED kõnede esitamisel TLÜ aulas 22.10.2024