Silmaringleja läks ülikooli!

TERE ARMAS LUGEJA, TORE SINUGA SIIN KOHTUDA! 👋

Mina olengi silmaringleja - Angeelika! Olen selline inimtüüp, kes januneb koguaeg uute teadmiste ja oskuste järele. Tunnistusi on mul mitmeid ja üsna erinevatest valdkondadest kuid nii nende, kui minu ametivalikute ühine nimetaja, on alati olnud “inimene”. 

Mulle meeldib inimestega töötada! Mind huvitavad erinevad inimtüübid ja nende käitumise motiivid. Olen huvitatud inimeste arendamisest, motiveerimisest ja toetamisest.

Olles ise, kõigest eelnevalt nimetatust, tohutult motiveeritud, asusin Tallinna Ülikooli andragoogika erialale õppima. See on ka põhjus, miks ma täna siin kirjutan ja Sina seda loed.

Andragoogiks kasvamisel (ei kasuta teadlikult sõna “õppimisel”, sest õppimisest üksi ei piisa) on väga oluline enda kogemusi reflekteerida.

Refleksioon võimaldab mõista ja hinnata kogemust ning sellest õppida. See on isikupärane protsess, mis üldjuhul põhjustab muutuse olukorra nägemises ja on uute teadmiste kujunemise aluseks. Refleksioon on praktilise kogemuse kirjeldamise, analüüsi ja hindamise protsess, mille eesmärgiks on sellest kogemusest õppimine (Jones 1995, Reid 1993, viidanud Karm 2007).

Antud üllitise puhul on tegemist minu refleksioonipäevikuga ning seetõttu, luban teil osa saada minu esimesest õppesessioonist nii, nagu te loeksite seda päevikust.

2. september | esimene päev

Jalutuskäik hilissuvisel hommikul läbi Kadrioru kooli poole on lausa meeliülendav. Ma tunnen ennast tõeliselt privilegeerituna. Ma lähen ülikooli, ma olen tudeng!

Esimeseks loenguks koguneme klassiruumi, mis on väike. Esimene mulje on, et ahistavalt väike. Kõik inimesed on ju nii lähedal üksteisele ja tundub, et õhku jääb ka päeva lõpuks väheks. Okei. Elame üle.

Klassi ees on väga palju inimesi, osad neist on õppejõud, ma tunnen neid juba nime- ja nägupidi. Aga kes need teised on? Tutvumismängus ma enam ei saagi aru, kes meist on õppejõud ja kes üliõpilased.

Teiste hulgas võtab sõna ka teise kursuse tudeng Egon. Ta räägib meile, et teine kursus on meile täiega toeks (mis on väga tore!) ja et ärge muretsege, kui te mitte midagi aru ei saa ja olete täiesti paanikas, et see pidavat üle minema. Millest ta räägib, mõtlen ma? Miks me peaks paanikas olema? Kõik on ju väga lihtne - infokiri on käes, kontod on tehtud, õppejõud annavad infot ja siis hakkame tuupima!

Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et mu rühmakaaslased on nii targad! Nad on nii targad ja elukogenud, et ma tunnen ennast nende kõrval täiesti rumalana. Mida ma üldse siin teen ja kas ma saan sellega hakkama? Ma olen harjunud olema klassi targim ja nüüd selgus, et ma ei olegi. Milline löök mu enesekindlusele.

Õhtul kodus vaatan oma hirmudele otsa ja teen endaga kokkuleppe: ära mõtle sellist jama, et sa oled teistest rumalam! Sa oled siin selleks, et seda kõike õppida. So what, et sa pole veel valmis-koolitaja, nagu mõned su kursusekaaslased. Sa said ülikooli sisse ja see tähendab midagi!

YOU GO GIRL!

3. september | teine päev

Ma tõsiselt arvasin, et ma hakkan tuupima ja lektorite tähtsat juttu kuulama aga ei, nii ei läinud. Meid kaasatakse igalepoole ja kõik see ongi meie “refleksioonimaterjal”. Meile antakse ülesandeid, kus peab oma loovust kasutama ja hiljem oma töid teistele esitama. Kõik need ülesanded toimuvad grupitööna, mis tähendab, et peab väga palju teistega arvestama. Ma olen selline tüüp, kes suudab kergelt teistest üle rääkida ja ma eelistan, kui asju tehakse nii, nagu mulle meeldib. Seega ma tunnen, et ma pean endaga väga palju tööd tegema. Mega hea challenge mulle isiklikuks arenguks.

Käes on alles teine päev ja meid pannakse nii palju ebamugavatesse olukordadesse. Ülesanded tunduvad kummalised. Alles ülesande lõpus saan aru, miks meile selliseid asju ette söödetakse ja miks need tegelikult vajalikud on. Hakkab tasapidi mingi taipamine tulema. Ja endiselt kardan teiste ees suud lahti teha, sest muretsen, kas sealt ka midagi tarka välja tuleb.

Õppisin loengus uue sõna - “vaatmik”. Lihtrahvas tunneb seda sõna postri nime all.

Millalgi päeva lõpus: “Okei, nüüd jõudis Egoni jutt kohale. Ma olen täiega segaduses!”

4. september | kolmas päev

Ma olen nii segaduses. Ma ei saa mitte muhvigi aru, mida need kodutööd endast kujutavad ja veel mingi koduleht/blogi vaja teha. Minu tänane mantra on “Fake it Till You Make it”.

Ma valmistusin hullimaks aga siis algas andragoogika loeng ja kae imet, ma hakkasin tasapisi aru saama! Mulle jõudis kodutöö eesmärk kohale. JEEEEE! Väike võit! Samal ajal olin ka teiste tudengite murdumise tunnistajaks. Segadus lõi nüüd päriselt osadel jalad alt. Pisarad…

Me istume maha ja räägime. Kummaliselt, teeb see breakdown mul tuju paremaks. Mitte, et ma kahjurõõmu tunneks aga ma tean, et ma samastun nendega. Ma polegi ainus, kes endas kahtleb ja ennast rumalana tunneb. Meid on veel ja me hoiame kokku!

Järgmine loeng on nagu rusikas silmaauku! Õppejõud käsitleb just neid teemasid, mida me tudengitega äsja kogesime - väsimus, stress, hirmud. Lihtsad näpunäited, kuidas oma aega planeerida ja paremini keskenduda annavad mulle/meile lohutust ja motiveerivad edasi rühkima.

Imelikul kombel tahaks selles loengus pidevalt lektoriga kaasa rääkida, kuigi, see on loeng, kus meie kuulame. Just see “kuulamise-tuupimise” loeng, nagu ma olin oodanud. Aga tundub, et harjumus on juba sees ja tahaks koguaeg diskuteerida. Naljakas.

5. september | neljas päev

Minu riided ja jalanõud on iga päevaga järjest õhemaks läinud, sest klassiruumides on väga halb ventilatsioon ja õhk läheb nii palavaks ja paksuks. Aga täna hommikul sattusime esimesse auditooriumisse, milles on töötav konditsioneer! Oh seda õnnetunnet!

Ma tunnen ennast täna juba palju paremini, sest olen hakanud aru saama, mida meilt oodatakse ja leppinud sellega, et ebamugavad olukorrad saadavad meid tõenäoliselt kuni õpingute lõpuni. Need ebamugavad olukorrad arendavad meie loovust ja treenivad meie kohanemisvõimet. Näiteks täna, pidime esitlus- ja aruteluoskuste loengus kirjutama kõne, mille kannaksime ette kui juhataksime sisse konverentsi. Ülesande konks seisnes selles, et pidime kõnesse põimima ühe lause või dialoogi, mida oleme hiljuti mingis avalikus ruumis pealtkuulanud.

Minu mõte hakkas täiskiirusel tööle ja peagi valmis (minu enda arvates) üks väga äge kõne. See tunne muidugi rauges, kui teised rühmakaaslased hakkasid oma kõnesid ette kandma. Ma lihtsalt kuulasin hämmastudes. Milline tarkus ja esinemisoskus! Mida on mul vastu pakkuda? Mu kõne raudselt sakib! Minu sees on nagu Jekyll & Hyde. Hyde on väga pessimistlik ja tõmbab mu enesekindlust maha. Jekyll üritab aga ratsionaalne olla ja veenab mind, et mu kõne on täiesti normaalne ja ma pean selle lihtsalt ära tegema! Õnneks andis kursusekaaslaste aplaus alusta arvata, et Jekyllil oli õigus. Huhh, tehtud!

6. september | viies ja viimane päev

Viimase päeva esimene loeng toimub veebikohtumisena ning kaasarääkimise võimalust on suhteliselt vähe. See ajab mind haigutama. Piinlik on kaamerasse haigutada. Soovin siinkohal austatud õppejõu ees vabandada, sest loeng iseenesest on ju huvitav. Nädala väsimus hakkab vist kohale jõudma.

Järgmise loengu grupitöö läks natuke vett vedama, sest meil polnud kindlat plaani ja tööde jaotust. Võtsime siit kaasa mitmeid õppetunde järgmisteks kordadeks.

Grupitööd ette kandes, hakkasin ma täiega närveerima ja mu hääl värises. Mis värk sellega on, ma ei saa aru? Ma ei ole närvis, et pean esinema aga oma korda oodates, lähen seest täiesti süldiks. Mu mõte on klaar aga mu keha elab omaette mingit närvilist elu. WHY?

Koolist ära minnes valdab mind täielik eufooria! Esimene õppesessioon on edukalt läbitud, ma olen elus ja terve ning mind valdavad ainult head emotsioonid! Ma olen õnnelik ja ma loodan, et see tunne kestab igavesti. Korraks isegi mõtlen, et kas tõesti see kestab ainult kolm aastat? Ma tahan neid tundeid palju kauem tunda.

Hahaha, Angeelika, tule ikka maa peale!  Sa pole isegi veel kodutöid alustanud. 😛

KOKKUVÕTE | MINU AUSAD MÕTTED | REFLEKSIOON

Ma jõudsin arusaamisele, mida andragoogika tegelikult tähendab.

Ma õppisin, kuidas refleksioon õppimist ja õpetamist muudab.

Ma kogesin, mis tunne on, kui sind pea ees vette visatakse.

Ma pingutasin, et ettekannetel mitte närveerida.

Ma harjutasin, kuidas teiste inimestega arvestada.

Ma lubasin, et ma ei kahtle endas nii palju.

Ma tundsin, kuidas õppimine mulle positiivset energiat andis.

Ma tõdesin, et õppima asumine oli õige otsus.

PS! Autor sai blogi nime valimisel inspiratsiooni Halliki Põlda loengust, kus tudengid pidid uusi sõnu välja mõtlema. Autor soovis luua sõna, mis iseloomustaks teda ennast kõige paremini.